Nagu eelmistes postitustes kirjutasin, otsustasin eelmise aasta lõpus teha uuendusraie mitmel väiksemal eraldisel, kusjuures ühel eraldisel pidi metsakorralduskava järgi uuendusraie tegema juba 2000. aastal.
Otsusele aitasid kaasa ka mullused anomaalselt kõrged puidu kokkuostuhinnad. Kuid inimene mõtleb, jumal juhib. Nii läks ka minul. Kõigepealt hakkasin ma aasta alguses kahtlema oma otsuse õigsuses, sest tegelikult pärast seda uuendusraiet mul palju palgimetsa eriti ei jäägi.
Olen juba kirjutanud eelmise aasta lõpul ette võetud suuremast tööst, kus ma tegin valgustusraie kunagisel põllumaal, mis nüüdseks oli korralikult võsastunud. Tegelikult polnud mul mingit plaani uut metsatukka rajada, kuid paraku ei suutnud ma selle põllujupile mingit mõistliku rakendust leida.
Loomi polnud ega ole ka nüüd plaanis kasvatama hakata, hektarisuurust põllumaad ei taha asisemad põllumehed kasutada isegi peale makstes ja nii see maatükk vaikselt võsastus. Aga nagu öeldud: mille põld jätab, selle mets võtab.
Vaatasin viimase blogipostituse kuupäeva ja ehmatasin. 15. mai. Minu meelest alles see oli, kui käisime koos Põlvamaa Metsaühistu metsameistri Erki Vinniga eelseisvaid tegemisi arutamas. Nüüd aga juba juuli lõpp …
Mis siis vahepeal on juhtunud? Nagu varasemalt kirjutasin, olin pikalt kahevahel, kas võtta ette üks hektari suurune uuendusraie või mitte. Puht majanduslikult võttes, nagu peaks. Teisalt moodustab hektar minu kogu metsamaast ikkagi kuuendiku, mistõttu vana põlismetsa jääkski vaid ainult üks hektar, ülejäänud on noorendikud. Kuid praegu tundub, et teen ikka südame kõvaks ja valin pragmaatilise tee.
Kevadel viisin lõpule ühe suurema töö, mida alustasin juba mullu sügisel. Nimelt oli talul üks hektari suurune looduslik heinamaa, kus veel 1980ndate alguses saadi lehmaheina. Hiljem oli see põllumaana antud lihtsalt naabrimehe kasutada, kuid väiksel ja savisel põllulapil polnud ka viljakasvatamine teab mis tulus tegevus ja nii ta seisma jäi. Loomulikult hakkas seal pioneerkultuurina kohe kask viskama ja kuigi ma alguses üritasin hoida seda heinamaana, siis ühel hetkel tundus õige lasta sellel maal metsastuda. Ilmselgelt meil maal mingit loomapidamist olema ei hakka.
Nii möödusidki tänavuse kevade päevatööjärgsed töötunnid valgustusraiet tehes ning kuna puhastasin veidi ka kraavikaldaid, siis sain sellega ühtlasi ka mõne ruumi küttepuid. Talve sellega üle ei ela, kuid õnneks on eelmisest aastatest mingi kogus olemas.
Seega kukkuski tänavu nii välja, et palavatel suvepäevadel mõtlesin hoopis talvele ja nimelt puid lõhkudes.
Muide, Metsaühistu on oma kodulehel teinud ka väikese postituse, mida peaks arvestama küttepuude tegemisel ja seda saab lugeda SIIT.
Vanameister Baskin ütles ühes oma sketšis kunagi kuldsed sõnad: kahtlusi pole, aga kõhklused on ja võib öelda, et heltkel on mul sama olukord oma metsaga.
Ühtepidi on metsas uuendusraieküpsed mitu eraldist, kuid teisalt ei tahaks viimast ka metsast võtta, sest mis seal salata, annab ju mets ikkagi teatud kindlustunde.
Samuti on kuidagi hea teada, et on olemas ka omajagu põlismetsa, kus siis loodus omatahtsi korraldab.
Oma kahtluste kummutamiseks pöördusin abisaamiseks Põlvamaa Metsaühistu poole, mille metsameister Erki Vinni vaatas metsa üle ja andis ka väärt nõu.
Lisaks vaatasime Erkiga üle ka kasenoorendiku ja ka seal polnud metsameister hea nõuga kitsi.
Jabur pealkiri, kas pole? Kuidas saab keegi üldse väita, et ajal, mil Eestis on kinnisvarabuum, ei taha keegi osta korterit või maja? Broneeritakse ju suuremates linnades jälle kortereid, mille ehitamist pole veel alustatud ning proovige kasvõi Põlvas korraliku korterit osta. Kõik haaratakse lennult.
Kuid miks pole Tartu, Tallinna või Põlva tänavatel välireklaame, mis kutsuvad müüma suurepärase hinna eest oma korterit? Pigem näeme müügikuulutusi.
Kuid soovist metsa osta antakse teada kogu aeg. Metsaostu reklaamid täidavad aastaid ajalehtede külgi ning raadiojaamad on neist ummistunud. Raha, mis lükatakse metsaostu reklaamidesse, on muljetavaldav.
Teadupärast käisin ma mõned nädalad tagasi uudistamas STIHL-i uut, eelkõige proffidele mõeldud mootorsaagi 462. Olgu kohe öeldud, et minu majapidamise jaoks jääb seda pisut paljuks ja minust selle ostjat pole, aga tööriist oli aus.
Kuna aga huvi postituse vastu oli suur, siis uurisin veel, mida STIHL-il on pakkuda ka minusugusele väikemetsaomanikule. Nagu alljärgnevatest videotest näha, on uudiseid nii võsalõikajatele, turvavarustuse poole pealt ja kõige olulisem – akutehnoloogia vallast.
Kevad on käes ja minu maailmas tähendab see hooaja algust. Sestap käisin ja vaatasin üle, mida uut on STIHL-il algavaks hooajaks pakkuda.
Miks just STIHL? Põhjus on lihtne. Kuidagi vaikselt hakkas omal ajal mul STIHL-i tehnikat kogunema ja nüüd olengi STIHL-i usku. Nii lihtne see ongi. Aga mida siis STIHL-i maailmas uudist?
Vaata juba lähemalt videost!
Vabariigi aastapäeva eelõhtul tegin arvutis suurpuhastust ning silma jäi omajagu materjale, mis kas puudutasid metsa või mida olin ajapikku ise metsast kirjutanud. Kõike seda üle vaadates mõtlesin, et kui poleks olnud metsa, siis poleks me siin külmas ja kivises kohas küll 5000 aastat vastu pidanud.
Mets on koht, kuhu on mindud pakku, kui maad on laastanud võõrad väed. Jõgevamaa loodusmees Vahur Sepp rääkis mulle kunagi liigutava loo kahest noorest inimestest Ehtast ja Arnost, kes teise ilmasõja järel ennast Vooremaa metsades varjasid. Selliseid näiteid on meie ajalugu tihedalt täis, sest metsa mindi nii Ivan Julma peninukkide kui Saksa või Vene okupatsioonivägede eest.
Kuu aega tagasi tegin oma metsale tiiru peale, et panna paika selle aasta tööd. Plaanid enam-vähem peas valmis, astusin paar päeva tagasi Põlvamaa metsaühistust läbi. Või mis astusin, tegelikult kujunes „külaskäik“ paari tunni pikkuseks.
Mis siis minule käesolev aasta toob? Kõigepealt tuleb ühel 1,2 ha suurusel eraldisel teostada hooldusraie. Kord on seal juba valgustusraie tehtud ja nüüd on tegelikult küsimus, kas järgmise valgustusraie asemele teha hoopistükki esimene harvendusraie. Mina enda tarkuses arvasin, et piisab veel ühest valgustusraieringist, kuid metsaühistu metsameister lubas eraldisele pilgu peale visata ja siis otsustab.
