Kuna mul seisab ees kunagises kuusikus metsauuendus, siis olen rääkinud mitme metsamehega, küsides neilt, mida nad soovitavad istuda istutada. Vastus on olnud üsna ühene – kuna ürask on muutunud üsna suureks nuhtluseks, siis kuuske istutada ei soovitata. Seetõttu olin ka mina seda meelt, et rajan kasenoorendiku. Kuid hiljutine kohtumine RMK metsakasvatajatega muutis mu meelt.
Loe edasiMinu jaoks on talvel metsas töötamine alati paras väljakutse, seda eriti praeguse paksu lumega. Seetõttu on enesestmõistetav, et eriti talvel on õige riietuse valimine ülioluline.
Mida aga siis talvel selga panna? Astusin Põlvas asuvasse STIHL-i esindusse ja uurisin asja.
Vanarahvas ütleb, et kallis on see, mis on käte vahel. Sellisel juhul on minu küttepuud väga kallid, sest on enne riita saamist käinud korduvalt mu käte vahelt läbi. Seega tõesti kallid puud. Käesoleval aastal said küttepuude kallidus aga täiesti uue tähenduse. Neid hindasid, mida tänavu küttepuude eest küsiti, pole siin kunagi nähtud, sest kes oleks võinud veel aasta tagasi arvata, et kuiva kasehalgu müüakse 150 euroga ruum.
Loe edasi
Tänavu kevadel oli ikka üks paras koerailm, mistõttu polnud imestada, et munadepüha teisel pühal, kui päike käis juba kõrgemalt ja väljas oli sedavõrd soe, et paksemad riided võis maha visata, otsustasin korraks oma kroonijuveeli, 20 aastase kaasiku, saega nö läbijoosta.
See metsatükk on mulle eriliselt armas, kuna olen praktiliselt igal aastal seal korra läbi käinud, kehvemaid puid välja harvendanud ning vaadanud, et elujõulisematel oleks ruumi kasvada. Tulemuseks on vähemalt minu hinnangul kena ja tugev elujõuline kasemets, kus teise rindena kasvab kuusk mühinal peale.
Loe edasi
Metsameestele pole vaja metsandusekspert Heiki Hepneri nime tutvustada. Tegemist on mehega, kes on sisuliselt juba 1994. aastast alates hoidnud pilku peal metsamaterjali hinnastatistikal. Tegin temaga ajakirjale Eesti Mets intervjuu, kus uurisin, mida toob algav aasta Eesti puiduturul.
Pikemalt saab Heiki Hepneri prognoosi lugeda märtsis ilmuvas Eesti Metsas, kuid toon siinkohal ära väikese tiiseri.
Loe edasi
Nagu ma juba kirjutanud olen, algas mul eelmine aasta metsas töiselt, kus koroonaviiruse tuules tegin valgustusraie hektari suurusel eraldisel. Valgustust oleks pidanud aga veelgi tegema, kuid jõud lihtsalt ei käinud peale.
Tänavust aastat alustasin jälle teotahteliselt, kuid aeg suisa pudenes näppude vahelt. Kuna lasin teha uuendusraiet, siis oli vaja eelnevalt puhastada metsaalust ning samuti tegin valgustust oma lemmikkaasikus, mis kohati suisa karjus sae järele. Kuid nagu öeldud, valgustust ja kohati harvendust on vaja mul teha küll ja veel.
Kolm aastat tagasi seisin valiku ees – metsahoolduskava järgi oleks pidanud ühel eraldisel uuendusraie tegema juba tubli kümnend tagasi, kuid minul polnud seda isegi plaanis. Põhjuseid oli palju – puudus otsene rahavajadus ja samuti poleks mul siis üldse enam palgimetsa jäänud. Kaalusin erinevaid variante, nagu metsa majandamist püsimetsana, kuid siis oleks kahju võinud olla veelgi suurem, kuna masinad oleks kahjustanud allesjäänuid puid.
Lõpuks otsustasin uuendusraie tegemata jätta, kuigi hinnad olid tookord soodsad. Uuesti tulin mõtte juurde tagasi aasta hiljem, kuid siis tabas puiduturgu täielik tagasilöök. Põhjus oli teadagi mis – Euroopa vallutanud üraskinuhtlus, mis lõi segamini kogu puiduturu ja surus hinnad 2017. aasta tasemele.
Mõeldes oma tegemiste peale metsas, ei saa ma üle ega ümber ühest vanast anekdoodi parafraseeringust, mis minu puhul näeks välja järgmiselt. Istutasin hektari jagu kuuske, uluk tuli ja sõi ära, istutasin kaks hektarit kuuske, uluk tuli ja sõi ära. Järgmisel aastal istutan kolm hektarit, uluk tuleb ja sööb end lõhki.
Mina pole jaksanud veel ulukit lõhki toita. Võib-olla oli asi selles, et piirdusin 20 aastat tagasi vaid ühel hektaril kuuse istutamisega. Kuna toona polnud ka Trico taolisi häid repellente, siis järgisingi löödult ühe vana metsamehe soovitust jätta lank looduslikule uuenemisele. Nii ka sündis ning langile kasvas kena haavanoorendik, mida ma otsustasin ühel hetkel harvendada.
Iga aasta veebruari keskel antakse avalöök Eesti ühele rahvusspordialale, mille nimeks on maksude deklareerimine. Võitjad annavad sotsiaalmeedias rõõmsalt teada, kuidas nad 10 minutiga deklaratsiooni esitatud said ning teiseks jäänud nendivad omakorda kibestunult, et kas sellist Eestit me tahtsimegi, kus deklareerimiseks kulub lausa terve tund.
