Tänavune pühade vahele jääv aeg kujunes kuidagi väga pikaks. Tegelesin detsembri esimeses pooles sellega, et kõik tööd tehtud saaks ning üllatus-üllatus, see mul ka õnnestus. Sestap olid jõulud rahulikud ning jõulude järel hakkas kodus suisa igav. Kuna aga metsas ei lõpe tööd kunagi, otsustasin alustada valgustusraiega.

Hektari suurune eraldis, kuhu tuleb juba valgustusraie teine ring, on mul selline õnnetu saatusega metsatükk. Uuendusraie tehti seal 90ndate lõpus, kui mina veel üldse selle metsaga ei majandanud. Tegemist on jänesekapsa kasvukohatüübiga, kus kasvas vana kuusik ning kus kohe pärast raiet hakkas vohama sarapuu ja haavavõsa.

Kuna tegemist on viljaka maaga, istutasin mõni aasta pärast raiet kuuske, kuid kahjuks ei olnud tookord niipalju oskusi, et noore kultuuri eest korralikult hoolitseda. Valdav enamus kuusetaimedest läks välja põdrakahjustusega ja olgem ausad, see tekitas teatud käegalöömise tunde.

Seejärel tegin esimese valgustusraie, et kaskedele, haabadele ning nende all sirguvatele väikestele kuuskedele eluruumi anda. Tegemist oli meeletu tööga, kuna sarapuuvõsa oli vallutanud arvestatava osa eraldisest. Kuigi tookord oli oskusi ja kogemusi senisest tunduvalt vähem, sai metsatükk siiski veidi viisakama näo.

Nüüd on aeg käes teiseks valgustusraieks ning erinevalt eelmisest korrast soovin võsa lasta ka hakkeks. Ilmselgelt pole tänavu mulluseid kõrgeid hakkehindu loota, kuid abiks on kindlasti seegi.

Kui valgustusraie tehtud saab, plaanin suurematele nö laikudele istutada ka kuuseistikud. Lootuses, et nende saatus kujuneb paremaks. Eks kogemusi on endal rohkem ja tänapäeval on saadaval ka paremaid ulukitõrjevahendeid, nagu näiteks repellent Trico, mille pritsi saab ka metsaühistust laenutada.

Kokkuvõtvalt algas aasta töiselt. Osa jõululauast kogutud rasvakihti sai kenasti metsas ära põletatud ning nüüd jääb vaid oodata, et ka ilm läheks veidi talvisemaks.