Veel STIHL-i uudiseid

Teadupärast käisin ma mõned nädalad tagasi uudistamas STIHL-i uut, eelkõige proffidele mõeldud mootorsaagi 462. Olgu kohe öeldud, et minu majapidamise jaoks jääb seda pisut paljuks ja minust selle ostjat pole, aga tööriist oli aus.

Kuna aga huvi postituse vastu oli suur, siis uurisin veel, mida STIHL-il on pakkuda ka minusugusele väikemetsaomanikule. Nagu alljärgnevatest videotest näha, on uudiseid nii võsalõikajatele, turvavarustuse poole pealt ja kõige olulisem – akutehnoloogia vallast.

Loe edasi “Veel STIHL-i uudiseid”

Käisin STIHL-i uudistamas

 

Kevad on käes ja minu maailmas tähendab see hooaja algust. Sestap käisin ja vaatasin üle, mida uut on STIHL-il algavaks hooajaks pakkuda.

Miks just STIHL? Põhjus on lihtne. Kuidagi vaikselt hakkas omal ajal mul STIHL-i tehnikat kogunema ja nüüd olengi STIHL-i usku. Nii lihtne see ongi. Aga mida siis STIHL-i maailmas uudist?

Vaata juba lähemalt videost!

 

 

Toetuste taotlemise aeg

Metsandustoetused - Metsaühistu

Kuu aega tagasi tegin oma metsale tiiru peale, et panna paika selle aasta tööd. Plaanid enam-vähem peas valmis, astusin paar päeva tagasi Põlvamaa metsaühistust läbi. Või mis astusin, tegelikult kujunes „külaskäik“ paari tunni pikkuseks.

Mis siis minule käesolev aasta toob? Kõigepealt tuleb ühel 1,2 ha suurusel eraldisel teostada hooldusraie. Kord on seal juba valgustusraie tehtud ja nüüd on tegelikult küsimus, kas järgmise valgustusraie asemele teha hoopistükki esimene harvendusraie. Mina enda tarkuses arvasin, et piisab veel ühest valgustusraieringist, kuid metsaühistu metsameister lubas eraldisele pilgu peale visata ja siis otsustab.

Loe edasi “Toetuste taotlemise aeg”

Võssakasvanud metsatükk – peavalu või tuleviku kullaauk?

Minu töörütm on klassikaline linnamaaka oma – kevadel hakkab maal pihta kibekiire töö, kus üritan ära teha kõik talvel plaanitu. Suur rahmeldamine lõpeb sügisel tõdemusega, et tehtud on vaid murdosa ning kõik jätkub järgmisel aastal.

Erand polnud ka tänavune aasta, kuid siiski ma tahtsin ühe suure töö ära teha. Meil on üks heinamaalapp, mis kolhoosiajal toitis ära talu lehma, kes omakorda andis perenaise toidulauale nii otseses kui kaudses mõttes tubli leivakõrvase. Lehma pole meie majapidamises juba 35 aastat ning heinamaa oli pikki aastaid naabrimehe käsutuses. 90ndatel hakkasid külast kaduma ka ülejäänud lehmad ja sinna see heinamaa jäi. Kuid pole saladus, et mille põld jätab, selle mets võtab. Nii hakkas võsa ka seal võimust võtma ja tundus, et korra võsalõikajaga üle käimine andis võsakasvule seal veelgi hoogu juurde.

Loe edasi “Võssakasvanud metsatükk – peavalu või tuleviku kullaauk?”