Mõeldes oma tegemiste peale metsas, ei saa ma üle ega ümber ühest vanast anekdoodi parafraseeringust, mis minu puhul näeks välja järgmiselt. Istutasin hektari jagu kuuske, uluk tuli ja sõi ära, istutasin kaks hektarit kuuske, uluk tuli ja sõi ära. Järgmisel aastal istutan kolm hektarit, uluk tuleb ja sööb end lõhki.

Mina pole jaksanud veel ulukit lõhki toita. Võib-olla oli asi selles, et piirdusin 20 aastat tagasi vaid ühel hektaril kuuse istutamisega. Kuna toona polnud ka Trico taolisi häid repellente, siis järgisingi löödult ühe vana metsamehe soovitust jätta lank looduslikule uuenemisele. Nii ka sündis ning langile kasvas kena haavanoorendik, mida ma otsustasin ühel hetkel harvendada.

Loe edasi

Kunagi 2000ndate keskel käisin Lätis tegemas lugu sealsest metsandusest. Kuigi eestlased vaatavad pahatihti lätlastele ülalt alla, ajavad lätlased teatud asju omamoodi ning mis seal salata, üsna nutikalt.

Muuhulgas kirjutasin ühest metsaomanikust, kes arendas oma 600 hektari suuruses metsas püsimetsandust, tuues sellega leiva lauale nii endale kui ka pakkudes tööd kõikidele külasse jäänud meestele. Taluniku masinapark koosnes vaid päevinäinud MTS-82 ja metsatehnikast, kuid sellest piisas, et edukalt majandanda ja pidevalt uuesi kinnistuid juurde osta.

Loe edasi

Tänavune pühade vahele jääv aeg kujunes kuidagi väga pikaks. Tegelesin detsembri esimeses pooles sellega, et kõik tööd tehtud saaks ning üllatus-üllatus, see mul ka õnnestus. Sestap olid jõulud rahulikud ning jõulude järel hakkas kodus suisa igav. Kuna aga metsas ei lõpe tööd kunagi, otsustasin alustada valgustusraiega.

Hektari suurune eraldis, kuhu tuleb juba valgustusraie teine ring, on mul selline õnnetu saatusega metsatükk. Uuendusraie tehti seal 90ndate lõpus, kui mina veel üldse selle metsaga ei majandanud. Tegemist on jänesekapsa kasvukohatüübiga, kus kasvas vana kuusik ning kus kohe pärast raiet hakkas vohama sarapuu ja haavavõsa.

Sarnaselt paljudele metsaomanikele olen ka mina kaalununud oma otsuseid kaua ja põhjalikult. Kuid nüüd tundub, et liialt kaua. Möödunud aastal kerkis päevakorda uuendusraie tegemine pea hektari suurusel alal. Tagantjärgi tarkusena võib öelda, et tegemist oleks olnud suurepärase ajastusega – puiduhinnad olid kümnendi kõrgemad ja kuna ka hakkpuiduhind oli kopsakas, siis oleks tegemist olnud suurepärase puidumüügi ajastusega. Paraku nii aga ei juhtunud.

Loe edasi

Külastasin ettevõtlusnädala ajal Arco Vara kinnisvarahommikut, kus räägiti üsna põhjalikult praegustest kinnisvaratrendidest. Kui nüüd küsite, kas buum tuleb, siis kiire vastus on, et ei tule. Buum on juba kohati käes, kuid erinevalt 2008. aastast pole neid märke, mis ennustaksid mingit suuremat krahhi.

Kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Muu statistika hulgas tuli välja, et metsa- ja põllumaa tehingute arv on viimastel aastatel jäänud üsna väikseks ning põhjus on lihtne – mitte keegi ei taha metsa või põldu enam müüa. See on ka põhjus, miks maatulundusmaa hinnad on jõudnud tasemeni, kus Räpina vallas läks hiljuti oksjonil müügiks põllumaa, mille hektari hinnatase ületas juba 7000 euro piiri.

Loe edasi

Nagu eelmistes postitustes kirjutasin, otsustasin eelmise aasta lõpus teha uuendusraie mitmel väiksemal eraldisel, kusjuures ühel eraldisel pidi metsakorralduskava järgi uuendusraie tegema juba 2000. aastal.

Otsusele aitasid kaasa ka mullused anomaalselt kõrged puidu kokkuostuhinnad. Kuid inimene mõtleb, jumal juhib. Nii läks ka minul. Kõigepealt hakkasin ma aasta alguses kahtlema oma otsuse õigsuses, sest tegelikult pärast seda uuendusraiet mul palju palgimetsa eriti ei jäägi.

Loe edasi

Olen juba kirjutanud eelmise aasta lõpul ette võetud suuremast tööst, kus ma tegin valgustusraie kunagisel põllumaal, mis nüüdseks oli korralikult võsastunud. Tegelikult polnud mul mingit plaani uut metsatukka rajada, kuid paraku ei suutnud ma selle põllujupile mingit mõistliku rakendust leida.

Loomi polnud ega ole ka nüüd plaanis kasvatama hakata, hektarisuurust põllumaad ei taha asisemad põllumehed kasutada isegi peale makstes ja nii see maatükk vaikselt võsastus. Aga nagu öeldud: mille põld jätab, selle mets võtab.

Loe edasi