Tänavu kevadel oli ikka üks paras koerailm, mistõttu polnud imestada, et munadepüha teisel pühal, kui päike käis juba kõrgemalt ja väljas oli sedavõrd soe, et paksemad riided võis maha visata, otsustasin korraks oma kroonijuveeli, 20 aastase kaasiku, saega nö läbijoosta.
See metsatükk on mulle eriliselt armas, kuna olen praktiliselt igal aastal seal korra läbi käinud, kehvemaid puid välja harvendanud ning vaadanud, et elujõulisematel oleks ruumi kasvada. Tulemuseks on vähemalt minu hinnangul kena ja tugev elujõuline kasemets, kus teise rindena kasvab kuusk mühinal peale.
Tegin tehtust tööst ka pildi ja viskasin Facebooki, sest tahaks ju jagada, kuid millegi üle uhke ollakse. Kuid paraku ei lastud mul väga kaua uhke olla. Kõigepealt kommenteeris postitust minu kunagine armas õpetaja, et tal on kahju, et minust on sirgunud loodusvaenulik inimene. Kostsin, et olen selle kasemetsa nullist rajanud ja kaks aastakümment hooldanud ja kui ma seda teinud ei oleks, kasvaks seal lihtsalt võsa ning mind loodusvaenulikkuses oleks ülekohtune süüdistada. Kuid see argument ei pädenud.
Kas ainult võsas vohab liigirikkus?
Sellepeale arvas minu hea koolivend, et ka võsa on elukeskkond, kusjuures väga liigirikas ning ma olen temaga päri. Võsa kui puhverala, vohab ju elurikkusest. I-le pani punkti üks tuntud literaat, kes teadis, et kuna kask on mürgine, siis on ka maa rikutud.
Ma ei saanud lõpuks päris hästi aru, et kas minu viga oli selles, et töötasin metsas kui linnurahu oli just alanud või et ma põhimõtteliselt tegin midagi metsas.
Me kõik teeme oma elus valikuid. Ja minu valik oli, et ma ei lasknud talusüdame taga vohada entroopial, vaid lõin kultuurmaastiku, mis oma elurikkuse poolest pole sugugi väiksem võsa omast. Majast vaid mõnekümne meetri kaugusele jäävas kasetukas elavad oma elu kitsed, sealt astub läbi põder ning isegi karu on oma märgi maha pannud. Kui see pole elurikkus, siis mis see on?
Mets on Eestis emotsionaalset väga laetud sõna, sest kõigil on metsaga oma, mingi isiklik suhe ja selles dialoogis armu ei anta. Või mis dialoog, pigem on tegu ühesuunalise kommunikatsiooniga. Sestap mõtlen tõsiselt, kas kunagi midagi taolist veel oma sotsiaalmeediasse postitada. Kuid kas taoline enesetsensuur on ikka õige?