Kevad on käes ja minu maailmas tähendab see hooaja algust. Sestap käisin ja vaatasin üle, mida uut on STIHL-il algavaks hooajaks pakkuda.
Miks just STIHL? Põhjus on lihtne. Kuidagi vaikselt hakkas omal ajal mul STIHL-i tehnikat kogunema ja nüüd olengi STIHL-i usku. Nii lihtne see ongi. Aga mida siis STIHL-i maailmas uudist?
Vaata juba lähemalt videost!
Vabariigi aastapäeva eelõhtul tegin arvutis suurpuhastust ning silma jäi omajagu materjale, mis kas puudutasid metsa või mida olin ajapikku ise metsast kirjutanud. Kõike seda üle vaadates mõtlesin, et kui poleks olnud metsa, siis poleks me siin külmas ja kivises kohas küll 5000 aastat vastu pidanud.
Mets on koht, kuhu on mindud pakku, kui maad on laastanud võõrad väed. Jõgevamaa loodusmees Vahur Sepp rääkis mulle kunagi liigutava loo kahest noorest inimestest Ehtast ja Arnost, kes teise ilmasõja järel ennast Vooremaa metsades varjasid. Selliseid näiteid on meie ajalugu tihedalt täis, sest metsa mindi nii Ivan Julma peninukkide kui Saksa või Vene okupatsioonivägede eest.
Kuu aega tagasi tegin oma metsale tiiru peale, et panna paika selle aasta tööd. Plaanid enam-vähem peas valmis, astusin paar päeva tagasi Põlvamaa metsaühistust läbi. Või mis astusin, tegelikult kujunes „külaskäik“ paari tunni pikkuseks.
Mis siis minule käesolev aasta toob? Kõigepealt tuleb ühel 1,2 ha suurusel eraldisel teostada hooldusraie. Kord on seal juba valgustusraie tehtud ja nüüd on tegelikult küsimus, kas järgmise valgustusraie asemele teha hoopistükki esimene harvendusraie. Mina enda tarkuses arvasin, et piisab veel ühest valgustusraieringist, kuid metsaühistu metsameister lubas eraldisele pilgu peale visata ja siis otsustab.
Facebook on üks tore asi, eriti just mäluvärskenduse seisukohalt. Sest see pakub ikka ja jälle mu uudisvoost vanu postitusi, mida ma aastaid tagasi olen teinud. Selle aasta alguses oli neid kohe mitu ning mõlemad olid seotud metsatöödega.
Mitmed aastad oli mul selline traditsioon, et 1. jaanuaril võtsin jalad selga ja tegin väikese rabamatka. Peaasjalikult olid mu sihtkohad Valgesoo ja Alam-Pedja. Kuid mida aastad edasi, seda rohkem inimesi oli aasta esimesel päeval tulnud kerget rabamatka nautima, mistõttu hakkas see juba väiksemat laulupidu meenutama.
“Kas ma pean ise tänavu selle kuuse kuskilt tooma,” küsis abikaasa mulle nõudlikult silma vaadates. “Jõuab!” kostsin vastu, kuigi aeg juba tõesti pisut kripeldas. TV3 oli juba “Üksinda kodus 3” ära näidanud ja praost Luhamets Tallinna raekoja platsil isegi jõulurahu välja kuulutanud.
Seega aeg jõulupuu toomiseks on tõesti enam kui küps, kuid teisalt …. Sellist dialoogi on igal aastal meie peres peetud ja kunagi pole kuusk toomata jäänud.
Foto: Freeimages
Raha läheb meile kõigile korda, mida tõestab kasvõi, et minu eelmine blogipostitus küttepuu hinnast oli selle noore blogi loetavaim sissekanne. Money matters, eksole.
Üks asi jäi mul siiski hinge kriipima. Kui metsaühistu riputas blogipostituse lingi oma Facebooki lehele, tuli seal süüdistus metsameeste ahnuses. Kuna Facebook pole kõige õigem kanal, kus hakata pikalt maailma lahti seletama, otsustasin siin pikemalt kirjutada.
Üsna pea pärast viimast sissekannet ilmus Delfis ühe kaugküttefirma juhi arvamuslugu, mis kuulutas kadu ahiküttele. Loogika oli lihtne – ahiküte saastab õhku ning küttepuude hinnad tõusevad vääramatu jõuga, mistõttu kõige kuluefektiivsem on ikka ja alati kaugküte.
Eks ta tõsi ole, linnas on ahiküte laias plaanis vähe saatanast. Talveõhtutel, mil madalrõhkkond surub taevast vastu maad, on Tartus Raadil, Supilinnas, Karlovas või Ropkas õhk ahjukütmisest üsna kirbe. Teisalt: isegi nüüd, mil nõukaaegsest käegalöömisest on möödas inimpõlv, on talvel vähemalt Tartus paljudes kohtades selgelt näha, kus jookseb maa all soojatrass. Nii palju siis ahi- ja kaugküttest. Loe edasi “Küttepuust ja selle hinnast – kaugkütte eri”
Tänavu kevadel vaatas mulle küttepuude lõhkumisel vastu selline lõbus pakupoiss. Ma ei raatsinud seda isegi kohe lõhkuda ja panin ta kõrvale …. kuni ühel hetkel saatsin ikkagi lõhutult riita. See kevadine puulõhkmiselugu tuligi mulle nüüd meelde, mil otsisin telefonist üht vana pilti.
Minu aastaring metsas hakkab pihta talvel, mil teen ära järgmise aasta küttepuud. Kuna metsa pole palju, pole ka kogused suured – 20 – 30 ruumi, mitte rohkem ja mulle on metsatöö pigem kerge trenni eest. Või mis kerge, proovige ise talvel metsas sumbata ja saega möllata. Loe edasi “Küttepuust ja selle hinnast”
Telefon hakkas helisema jälle täpselt kõige ebasobivamal ajal. Liikusin pooljoostes läbi linna, üritades ühe vaba käega telefoni põuetaskust kätte saada. Nii, tehtud. Võõras number. “Sander kuuleb,” ütlesin umbusklikult. Reibas hääl teisel pool toru teatas, et tema on Kaarel ja ta tahaks rääkida minuga metsast.
Mis firmast Kaarel helistas, seda ma linnamüras ei kuulnud ja see ei olegi tähtis, sest metsajuttu rääkida soovivaid Kaarleid on mulle ka varem helistanud. Ja kõigiga on jutt üsna lühikeseks jäänud. Tõsi küll, möödunud aastal oli üks erand. Läksin mänguga kaasa ning küsisin hinnapakkumist kahe eraldise raieõiguse müügile. Kahe eraldise kogupindala polnud suur – kõigest pool hektarit ja puidutagavara polnud ka hiiglaslik – 130 tm kaske ja haaba, kuid pakutud 500 eurot selle eest oli ikka ilmselgelt vähe. Vähemalt minu arvates.
Kuid pärast Kaarli kõnet hakkasin ma mõtlema. Metsa on meilt soovitud pidevalt osta, kuid mis siis, kui meie pere oleks näiteks kümmekond aastat tagasi kogu meie metsakinnistu maha müünud ja selle raha näiteks investeerinud?
Kuidas ka ei vaata, kuid erinevalt põllumehest, kes tõmbab sügisel oma tegemised kokku, on metsamehel aastaringselt käed-jalad tööd täis.
Tuleb ju sügisel teha üks tähtis töö: kultuuride hooldus ning kuidas seda tegema peab, räägib videos pikemalt Kalle Peterson Põlvamaa Metsaühistust.
Loe edasi “Väike telekool ehk Mis töid sügisel metsas teha?”
