Nüüdseks on Lõuna-Eestit kimbutanud viimaste aastate ühest tuulisemast pühapäevast paar nädalat möödas ja aeg on teha ka minul väike kokkuvõte.
Ühismets – mis mets see on?
Külastasin ettevõtlusnädala ajal Arco Vara kinnisvarahommikut, kus räägiti üsna põhjalikult praegustest kinnisvaratrendidest. Kui nüüd küsite, kas buum tuleb, siis kiire vastus on, et ei tule. Buum on juba kohati käes, kuid erinevalt 2008. aastast pole neid märke, mis ennustaksid mingit suuremat krahhi.
Kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Muu statistika hulgas tuli välja, et metsa- ja põllumaa tehingute arv on viimastel aastatel jäänud üsna väikseks ning põhjus on lihtne – mitte keegi ei taha metsa või põldu enam müüa. See on ka põhjus, miks maatulundusmaa hinnad on jõudnud tasemeni, kus Räpina vallas läks hiljuti oksjonil müügiks põllumaa, mille hektari hinnatase ületas juba 7000 euro piiri.
Magasin õige aja maha
Nagu eelmistes postitustes kirjutasin, otsustasin eelmise aasta lõpus teha uuendusraie mitmel väiksemal eraldisel, kusjuures ühel eraldisel pidi metsakorralduskava järgi uuendusraie tegema juba 2000. aastal.
Otsusele aitasid kaasa ka mullused anomaalselt kõrged puidu kokkuostuhinnad. Kuid inimene mõtleb, jumal juhib. Nii läks ka minul. Kõigepealt hakkasin ma aasta alguses kahtlema oma otsuse õigsuses, sest tegelikult pärast seda uuendusraiet mul palju palgimetsa eriti ei jäägi.
Kuidas ma maailma paremaks muutsin
Olen juba kirjutanud eelmise aasta lõpul ette võetud suuremast tööst, kus ma tegin valgustusraie kunagisel põllumaal, mis nüüdseks oli korralikult võsastunud. Tegelikult polnud mul mingit plaani uut metsatukka rajada, kuid paraku ei suutnud ma selle põllujupile mingit mõistliku rakendust leida.
Loomi polnud ega ole ka nüüd plaanis kasvatama hakata, hektarisuurust põllumaad ei taha asisemad põllumehed kasutada isegi peale makstes ja nii see maatükk vaikselt võsastus. Aga nagu öeldud: mille põld jätab, selle mets võtab.
Talvele mõeldes
Vaatasin viimase blogipostituse kuupäeva ja ehmatasin. 15. mai. Minu meelest alles see oli, kui käisime koos Põlvamaa Metsaühistu metsameistri Erki Vinniga eelseisvaid tegemisi arutamas. Nüüd aga juba juuli lõpp …
Mis siis vahepeal on juhtunud? Nagu varasemalt kirjutasin, olin pikalt kahevahel, kas võtta ette üks hektari suurune uuendusraie või mitte. Puht majanduslikult võttes, nagu peaks. Teisalt moodustab hektar minu kogu metsamaast ikkagi kuuendiku, mistõttu vana põlismetsa jääkski vaid ainult üks hektar, ülejäänud on noorendikud. Kuid praegu tundub, et teen ikka südame kõvaks ja valin pragmaatilise tee.
Kevadel viisin lõpule ühe suurema töö, mida alustasin juba mullu sügisel. Nimelt oli talul üks hektari suurune looduslik heinamaa, kus veel 1980ndate alguses saadi lehmaheina. Hiljem oli see põllumaana antud lihtsalt naabrimehe kasutada, kuid väiksel ja savisel põllulapil polnud ka viljakasvatamine teab mis tulus tegevus ja nii ta seisma jäi. Loomulikult hakkas seal pioneerkultuurina kohe kask viskama ja kuigi ma alguses üritasin hoida seda heinamaana, siis ühel hetkel tundus õige lasta sellel maal metsastuda. Ilmselgelt meil maal mingit loomapidamist olema ei hakka.
Nii möödusidki tänavuse kevade päevatööjärgsed töötunnid valgustusraiet tehes ning kuna puhastasin veidi ka kraavikaldaid, siis sain sellega ühtlasi ka mõne ruumi küttepuid. Talve sellega üle ei ela, kuid õnneks on eelmisest aastatest mingi kogus olemas.
Seega kukkuski tänavu nii välja, et palavatel suvepäevadel mõtlesin hoopis talvele ja nimelt puid lõhkudes.
Muide, Metsaühistu on oma kodulehel teinud ka väikese postituse, mida peaks arvestama küttepuude tegemisel ja seda saab lugeda SIIT.
Kahtlusi pole, kõhklused on
Vanameister Baskin ütles ühes oma sketšis kunagi kuldsed sõnad: kahtlusi pole, aga kõhklused on ja võib öelda, et heltkel on mul sama olukord oma metsaga.
Ühtepidi on metsas uuendusraieküpsed mitu eraldist, kuid teisalt ei tahaks viimast ka metsast võtta, sest mis seal salata, annab ju mets ikkagi teatud kindlustunde.
Samuti on kuidagi hea teada, et on olemas ka omajagu põlismetsa, kus siis loodus omatahtsi korraldab.
Oma kahtluste kummutamiseks pöördusin abisaamiseks Põlvamaa Metsaühistu poole, mille metsameister Erki Vinni vaatas metsa üle ja andis ka väärt nõu.
Lisaks vaatasime Erkiga üle ka kasenoorendiku ja ka seal polnud metsameister hea nõuga kitsi.
Miks keegi ei taha korterit või maja?
Jabur pealkiri, kas pole? Kuidas saab keegi üldse väita, et ajal, mil Eestis on kinnisvarabuum, ei taha keegi osta korterit või maja? Broneeritakse ju suuremates linnades jälle kortereid, mille ehitamist pole veel alustatud ning proovige kasvõi Põlvas korraliku korterit osta. Kõik haaratakse lennult.
Kuid miks pole Tartu, Tallinna või Põlva tänavatel välireklaame, mis kutsuvad müüma suurepärase hinna eest oma korterit? Pigem näeme müügikuulutusi.
Kuid soovist metsa osta antakse teada kogu aeg. Metsaostu reklaamid täidavad aastaid ajalehtede külgi ning raadiojaamad on neist ummistunud. Raha, mis lükatakse metsaostu reklaamidesse, on muljetavaldav.
Veel STIHL-i uudiseid
Teadupärast käisin ma mõned nädalad tagasi uudistamas STIHL-i uut, eelkõige proffidele mõeldud mootorsaagi 462. Olgu kohe öeldud, et minu majapidamise jaoks jääb seda pisut paljuks ja minust selle ostjat pole, aga tööriist oli aus.
Kuna aga huvi postituse vastu oli suur, siis uurisin veel, mida STIHL-il on pakkuda ka minusugusele väikemetsaomanikule. Nagu alljärgnevatest videotest näha, on uudiseid nii võsalõikajatele, turvavarustuse poole pealt ja kõige olulisem – akutehnoloogia vallast.
Käisin STIHL-i uudistamas
Kevad on käes ja minu maailmas tähendab see hooaja algust. Sestap käisin ja vaatasin üle, mida uut on STIHL-il algavaks hooajaks pakkuda.
Miks just STIHL? Põhjus on lihtne. Kuidagi vaikselt hakkas omal ajal mul STIHL-i tehnikat kogunema ja nüüd olengi STIHL-i usku. Nii lihtne see ongi. Aga mida siis STIHL-i maailmas uudist?
Vaata juba lähemalt videost!