Käesolev aasta on olnud ärev ja segane. Ma arvan, et mitte ainult minu jaoks. Teisalt jälle pakkus viirus mulle harukordse võimaluse teha kevadel maal tööd, mistõttu tänavu sai metsas ja maakodus ära tehtud rohkem kui mõnel eelneval aastal kokku.
See on ka põhjus, miks ma pole jõudnud suvel eriti blogi täita. Ent nüüd on jälle käes veidi rahulikum aeg ja avasingi arvuti, et vaadata, mida teevad praegu metsamaahinnad. Põhjus lihtne – ma pole kaotanud lootust osta juurde veidi metsa. Lastele pensionisambaks, või nii.