Nüüdseks on Lõuna-Eestit kimbutanud viimaste aastate ühest tuulisemast pühapäevast paar nädalat möödas ja aeg on teha ka minul väike kokkuvõte.

Üldjuhul läks hästi – tormile pidi alla vanduma vaid vana saar, kelle elupäevad olid juba nii või teisiti otsakorral. Suur põlispuu suutis ajada ainult vesivõsusid ja neidki igal aastal järjest vähem ja vähem.

Teisalt ei raatsinud ma vana puud ka maha võtta, oli ta ju meie talu asukatest kõige vanem. Kuid igal eluringil on oma ots, mis meie saarele saabus 27. oktoobril.

Vaadates, mida tormiiilid olid mööda saatnud meie külla viia tee ääres, valmistusin ma ausalt öeldes hullemaks. Kuid läks siiski hästi – lisaks saarepuule murdis torm ka ühe noorema kuuse.