Ma ei ole teinud saladust, et nii nagu paljud metsamehed on Husqvarna usku, kummardan mina STIHL-i.
Töötasin küll kaua Jonseredi ja Husqvarna mudelitega, aga pärast seda, kui mu vana hea Jonsered läks saagide Valhalasse, võtsin järgmiseks STIHL-i ja nii see läks.
Käesolev aasta on olnud ärev ja segane. Ma arvan, et mitte ainult minu jaoks. Teisalt jälle pakkus viirus mulle harukordse võimaluse teha kevadel maal tööd, mistõttu tänavu sai metsas ja maakodus ära tehtud rohkem kui mõnel eelneval aastal kokku.
See on ka põhjus, miks ma pole jõudnud suvel eriti blogi täita. Ent nüüd on jälle käes veidi rahulikum aeg ja avasingi arvuti, et vaadata, mida teevad praegu metsamaahinnad. Põhjus lihtne – ma pole kaotanud lootust osta juurde veidi metsa. Lastele pensionisambaks, või nii.
Kunagi 2000ndate keskel käisin Lätis tegemas lugu sealsest metsandusest. Kuigi eestlased vaatavad pahatihti lätlastele ülalt alla, ajavad lätlased teatud asju omamoodi ning mis seal salata, üsna nutikalt.
Muuhulgas kirjutasin ühest metsaomanikust, kes arendas oma 600 hektari suuruses metsas püsimetsandust, tuues sellega leiva lauale nii endale kui ka pakkudes tööd kõikidele külasse jäänud meestele. Taluniku masinapark koosnes vaid päevinäinud MTS-82 ja metsatehnikast, kuid sellest piisas, et edukalt majandanda ja pidevalt uuesi kinnistuid juurde osta.
Koroonaviirus tekitab kohati maailmalõpu tunde. Elu on pandud pausile ja kuigi ma olen kindel, et ühel heal päeval saab maailm ka selle viirusega hakkama, siis pärast seda on paljugi muutunud. Nii heas, kui halvas suunas.
Halb on kindlasti see, et majandus saab löögi ja mitte väikese. Ma usun, et õigus on nendel, kes tõmbavad paralleele 2008. aasta kriisiga. Sarnaselt toonasele kaovad ka nüüd paljud töökohad ja ainukene vahe on selles, et tookord panid tarbijad ise oma elu hold-i peale, siis nüüd sunnib seda tegema viirus.
Tulemuseks on majanduse vereringe seiskumine, mis paneb seisma ka rahakotti tuleva rahavoo. Hea on aga see, et majandus hakkab tasapisi Hiinast koju kolima. Elu näitab, et kriisi korral tarneahelad ei toimi.
Loodus on metsatöödeks sellel talvel armutu. Iseenesest võiksin metsas mütata, kuid pidev vihm ei tee tööd nauditavaks. Sestap olengi sunnitud enamuse nädalavahetustest kodus konutama.
Kuid nagu ütleb Fred Jüssi Jaan Tootseni filmis „Fred Jüssi. Olemise ilu“, et molutamine on vajalik kasvõi selleks, et head mõtted pähe tuleks, siis ei aja ka mind mittemidagitegemine paanikasse.
Tänavune pühade vahele jääv aeg kujunes kuidagi väga pikaks. Tegelesin detsembri esimeses pooles sellega, et kõik tööd tehtud saaks ning üllatus-üllatus, see mul ka õnnestus. Sestap olid jõulud rahulikud ning jõulude järel hakkas kodus suisa igav. Kuna aga metsas ei lõpe tööd kunagi, otsustasin alustada valgustusraiega.
Hektari suurune eraldis, kuhu tuleb juba valgustusraie teine ring, on mul selline õnnetu saatusega metsatükk. Uuendusraie tehti seal 90ndate lõpus, kui mina veel üldse selle metsaga ei majandanud. Tegemist on jänesekapsa kasvukohatüübiga, kus kasvas vana kuusik ning kus kohe pärast raiet hakkas vohama sarapuu ja haavavõsa.
Loe edasiSarnaselt paljudele metsaomanikele olen ka mina kaalununud oma otsuseid kaua ja põhjalikult. Kuid nüüd tundub, et liialt kaua. Möödunud aastal kerkis päevakorda uuendusraie tegemine pea hektari suurusel alal. Tagantjärgi tarkusena võib öelda, et tegemist oleks olnud suurepärase ajastusega – puiduhinnad olid kümnendi kõrgemad ja kuna ka hakkpuiduhind oli kopsakas, siis oleks tegemist olnud suurepärase puidumüügi ajastusega. Paraku nii aga ei juhtunud.
Nüüdseks on Lõuna-Eestit kimbutanud viimaste aastate ühest tuulisemast pühapäevast paar nädalat möödas ja aeg on teha ka minul väike kokkuvõte.
Külastasin ettevõtlusnädala ajal Arco Vara kinnisvarahommikut, kus räägiti üsna põhjalikult praegustest kinnisvaratrendidest. Kui nüüd küsite, kas buum tuleb, siis kiire vastus on, et ei tule. Buum on juba kohati käes, kuid erinevalt 2008. aastast pole neid märke, mis ennustaksid mingit suuremat krahhi.
Kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Muu statistika hulgas tuli välja, et metsa- ja põllumaa tehingute arv on viimastel aastatel jäänud üsna väikseks ning põhjus on lihtne – mitte keegi ei taha metsa või põldu enam müüa. See on ka põhjus, miks maatulundusmaa hinnad on jõudnud tasemeni, kus Räpina vallas läks hiljuti oksjonil müügiks põllumaa, mille hektari hinnatase ületas juba 7000 euro piiri.
