Iga aasta veebruari keskel antakse avalöök Eesti ühele rahvusspordialale, mille nimeks on maksude deklareerimine. Võitjad annavad sotsiaalmeedias rõõmsalt teada, kuidas nad 10 minutiga deklaratsiooni esitatud said ning teiseks jäänud nendivad omakorda kibestunult, et kas sellist Eestit me tahtsimegi, kus deklareerimiseks kulub lausa terve tund.
Rubriik: Määratlemata
Kui palju maksab raha? Aga metsamaa?
Käesolev aasta on olnud ärev ja segane. Ma arvan, et mitte ainult minu jaoks. Teisalt jälle pakkus viirus mulle harukordse võimaluse teha kevadel maal tööd, mistõttu tänavu sai metsas ja maakodus ära tehtud rohkem kui mõnel eelneval aastal kokku.
See on ka põhjus, miks ma pole jõudnud suvel eriti blogi täita. Ent nüüd on jälle käes veidi rahulikum aeg ja avasingi arvuti, et vaadata, mida teevad praegu metsamaahinnad. Põhjus lihtne – ma pole kaotanud lootust osta juurde veidi metsa. Lastele pensionisambaks, või nii.
Kevad tuli sellel aastal teisiti
Koroonaviirus tekitab kohati maailmalõpu tunde. Elu on pandud pausile ja kuigi ma olen kindel, et ühel heal päeval saab maailm ka selle viirusega hakkama, siis pärast seda on paljugi muutunud. Nii heas, kui halvas suunas.
Halb on kindlasti see, et majandus saab löögi ja mitte väikese. Ma usun, et õigus on nendel, kes tõmbavad paralleele 2008. aasta kriisiga. Sarnaselt toonasele kaovad ka nüüd paljud töökohad ja ainukene vahe on selles, et tookord panid tarbijad ise oma elu hold-i peale, siis nüüd sunnib seda tegema viirus.
Tulemuseks on majanduse vereringe seiskumine, mis paneb seisma ka rahakotti tuleva rahavoo. Hea on aga see, et majandus hakkab tasapisi Hiinast koju kolima. Elu näitab, et kriisi korral tarneahelad ei toimi.
Väike telekool ehk mõtted, mis tulevad mittemidagitegemisest
Loodus on metsatöödeks sellel talvel armutu. Iseenesest võiksin metsas mütata, kuid pidev vihm ei tee tööd nauditavaks. Sestap olengi sunnitud enamuse nädalavahetustest kodus konutama.
Kuid nagu ütleb Fred Jüssi Jaan Tootseni filmis „Fred Jüssi. Olemise ilu“, et molutamine on vajalik kasvõi selleks, et head mõtted pähe tuleks, siis ei aja ka mind mittemidagitegemine paanikasse.
Tormikahjust polnud pääsu
Nüüdseks on Lõuna-Eestit kimbutanud viimaste aastate ühest tuulisemast pühapäevast paar nädalat möödas ja aeg on teha ka minul väike kokkuvõte.
Kahtlusi pole, kõhklused on
Vanameister Baskin ütles ühes oma sketšis kunagi kuldsed sõnad: kahtlusi pole, aga kõhklused on ja võib öelda, et heltkel on mul sama olukord oma metsaga.
Ühtepidi on metsas uuendusraieküpsed mitu eraldist, kuid teisalt ei tahaks viimast ka metsast võtta, sest mis seal salata, annab ju mets ikkagi teatud kindlustunde.
Samuti on kuidagi hea teada, et on olemas ka omajagu põlismetsa, kus siis loodus omatahtsi korraldab.
Oma kahtluste kummutamiseks pöördusin abisaamiseks Põlvamaa Metsaühistu poole, mille metsameister Erki Vinni vaatas metsa üle ja andis ka väärt nõu.
Lisaks vaatasime Erkiga üle ka kasenoorendiku ja ka seal polnud metsameister hea nõuga kitsi.
Miks keegi ei taha korterit või maja?
Jabur pealkiri, kas pole? Kuidas saab keegi üldse väita, et ajal, mil Eestis on kinnisvarabuum, ei taha keegi osta korterit või maja? Broneeritakse ju suuremates linnades jälle kortereid, mille ehitamist pole veel alustatud ning proovige kasvõi Põlvas korraliku korterit osta. Kõik haaratakse lennult.
Kuid miks pole Tartu, Tallinna või Põlva tänavatel välireklaame, mis kutsuvad müüma suurepärase hinna eest oma korterit? Pigem näeme müügikuulutusi.
Kuid soovist metsa osta antakse teada kogu aeg. Metsaostu reklaamid täidavad aastaid ajalehtede külgi ning raadiojaamad on neist ummistunud. Raha, mis lükatakse metsaostu reklaamidesse, on muljetavaldav.
Vaese mehe kasukas
Vabariigi aastapäeva eelõhtul tegin arvutis suurpuhastust ning silma jäi omajagu materjale, mis kas puudutasid metsa või mida olin ajapikku ise metsast kirjutanud. Kõike seda üle vaadates mõtlesin, et kui poleks olnud metsa, siis poleks me siin külmas ja kivises kohas küll 5000 aastat vastu pidanud.
Mets on koht, kuhu on mindud pakku, kui maad on laastanud võõrad väed. Jõgevamaa loodusmees Vahur Sepp rääkis mulle kunagi liigutava loo kahest noorest inimestest Ehtast ja Arnost, kes teise ilmasõja järel ennast Vooremaa metsades varjasid. Selliseid näiteid on meie ajalugu tihedalt täis, sest metsa mindi nii Ivan Julma peninukkide kui Saksa või Vene okupatsioonivägede eest.
Väike retk metsa
Facebook on üks tore asi, eriti just mäluvärskenduse seisukohalt. Sest see pakub ikka ja jälle mu uudisvoost vanu postitusi, mida ma aastaid tagasi olen teinud. Selle aasta alguses oli neid kohe mitu ning mõlemad olid seotud metsatöödega.
Mitmed aastad oli mul selline traditsioon, et 1. jaanuaril võtsin jalad selga ja tegin väikese rabamatka. Peaasjalikult olid mu sihtkohad Valgesoo ja Alam-Pedja. Kuid mida aastad edasi, seda rohkem inimesi oli aasta esimesel päeval tulnud kerget rabamatka nautima, mistõttu hakkas see juba väiksemat laulupidu meenutama.