“Kas ma pean ise tänavu selle kuuse kuskilt tooma,” küsis abikaasa mulle nõudlikult silma vaadates. “Jõuab!” kostsin vastu, kuigi aeg juba tõesti pisut kripeldas. TV3 oli juba “Üksinda kodus 3” ära näidanud ja praost Luhamets Tallinna raekoja platsil isegi jõulurahu välja kuulutanud.
Seega aeg jõulupuu toomiseks on tõesti enam kui küps, kuid teisalt …. Sellist dialoogi on igal aastal meie peres peetud ja kunagi pole kuusk toomata jäänud.
Foto: Freeimages
Raha läheb meile kõigile korda, mida tõestab kasvõi, et minu eelmine blogipostitus küttepuu hinnast oli selle noore blogi loetavaim sissekanne. Money matters, eksole.
Üks asi jäi mul siiski hinge kriipima. Kui metsaühistu riputas blogipostituse lingi oma Facebooki lehele, tuli seal süüdistus metsameeste ahnuses. Kuna Facebook pole kõige õigem kanal, kus hakata pikalt maailma lahti seletama, otsustasin siin pikemalt kirjutada.
Üsna pea pärast viimast sissekannet ilmus Delfis ühe kaugküttefirma juhi arvamuslugu, mis kuulutas kadu ahiküttele. Loogika oli lihtne – ahiküte saastab õhku ning küttepuude hinnad tõusevad vääramatu jõuga, mistõttu kõige kuluefektiivsem on ikka ja alati kaugküte.
Eks ta tõsi ole, linnas on ahiküte laias plaanis vähe saatanast. Talveõhtutel, mil madalrõhkkond surub taevast vastu maad, on Tartus Raadil, Supilinnas, Karlovas või Ropkas õhk ahjukütmisest üsna kirbe. Teisalt: isegi nüüd, mil nõukaaegsest käegalöömisest on möödas inimpõlv, on talvel vähemalt Tartus paljudes kohtades selgelt näha, kus jookseb maa all soojatrass. Nii palju siis ahi- ja kaugküttest.
Tänavu kevadel vaatas mulle küttepuude lõhkumisel vastu selline lõbus pakupoiss. Ma ei raatsinud seda isegi kohe lõhkuda ja panin ta kõrvale …. kuni ühel hetkel saatsin ikkagi lõhutult riita. See kevadine puulõhkmiselugu tuligi mulle nüüd meelde, mil otsisin telefonist üht vana pilti.
Minu aastaring metsas hakkab pihta talvel, mil teen ära järgmise aasta küttepuud. Kuna metsa pole palju, pole ka kogused suured – 20 – 30 ruumi, mitte rohkem ja mulle on metsatöö pigem kerge trenni eest. Või mis kerge, proovige ise talvel metsas sumbata ja saega möllata.
Telefon hakkas helisema jälle täpselt kõige ebasobivamal ajal. Liikusin pooljoostes läbi linna, üritades ühe vaba käega telefoni põuetaskust kätte saada. Nii, tehtud. Võõras number. “Sander kuuleb,” ütlesin umbusklikult. Reibas hääl teisel pool toru teatas, et tema on Kaarel ja ta tahaks rääkida minuga metsast.
Mis firmast Kaarel helistas, seda ma linnamüras ei kuulnud ja see ei olegi tähtis, sest metsajuttu rääkida soovivaid Kaarleid on mulle ka varem helistanud. Ja kõigiga on jutt üsna lühikeseks jäänud. Tõsi küll, möödunud aastal oli üks erand. Läksin mänguga kaasa ning küsisin hinnapakkumist kahe eraldise raieõiguse müügile. Kahe eraldise kogupindala polnud suur – kõigest pool hektarit ja puidutagavara polnud ka hiiglaslik – 130 tm kaske ja haaba, kuid pakutud 500 eurot selle eest oli ikka ilmselgelt vähe. Vähemalt minu arvates.
Kuid pärast Kaarli kõnet hakkasin ma mõtlema. Metsa on meilt soovitud pidevalt osta, kuid mis siis, kui meie pere oleks näiteks kümmekond aastat tagasi kogu meie metsakinnistu maha müünud ja selle raha näiteks investeerinud?
Kuidas ka ei vaata, kuid erinevalt põllumehest, kes tõmbab sügisel oma tegemised kokku, on metsamehel aastaringselt käed-jalad tööd täis.
Tuleb ju sügisel teha üks tähtis töö: kultuuride hooldus ning kuidas seda tegema peab, räägib videos pikemalt Kalle Peterson Põlvamaa Metsaühistust.
