Telefon hakkas helisema jälle täpselt kõige ebasobivamal ajal. Liikusin pooljoostes läbi linna, üritades ühe vaba käega telefoni põuetaskust kätte saada. Nii, tehtud. Võõras number. “Sander kuuleb,” ütlesin umbusklikult. Reibas hääl teisel pool toru teatas, et tema on Kaarel ja ta tahaks rääkida minuga metsast.

Mis firmast Kaarel helistas, seda ma linnamüras ei kuulnud ja see ei olegi tähtis, sest metsajuttu rääkida soovivaid Kaarleid on mulle ka varem helistanud. Ja kõigiga on jutt üsna lühikeseks jäänud. Tõsi küll, möödunud aastal oli üks erand. Läksin mänguga kaasa ning küsisin hinnapakkumist kahe eraldise raieõiguse müügile. Kahe eraldise kogupindala polnud suur – kõigest pool hektarit ja puidutagavara polnud ka hiiglaslik – 130 tm kaske ja haaba, kuid pakutud 500 eurot selle eest oli ikka ilmselgelt vähe. Vähemalt minu arvates.

Äkki oleksin pidanud siiski müüma?

Kuid pärast Kaarli kõnet hakkasin ma mõtlema. Metsa on meilt soovitud pidevalt osta, kuid mis siis, kui meie pere oleks näiteks kümmekond aastat tagasi kogu meie metsakinnistu maha müünud ja selle raha näiteks investeerinud?

Meie metsamaa kogupindala on 5,1 ha, millest valdava osa moodustavad kaasikud, hall-lepikud ja haavikud. Kahel hektaril oli selleks ajaks läbi viidud juba ka uuendusraie järgne valgustusraie.

Olgem ausad, rahalises mõttes pole tegemist just parima tulundusmetsaga, kuid samas ka mitte kõige hullemaga. Lihtsuse huvides eeldame, et oleksin võinud metsakinnistu eest teenida mediaanhinna.

Maa-ameti tehingustatistikast selgub, et 2008. aastal oli Põlvamaal metsatehingute mediaanhind 1100 eurot/ha. Seega oleks ma toona teeninud kinnistu müügist 5610 eurot.

Pole teab mis suur summa, kuid oskuslikult investeerides saaks sellest juba midagi. Eeldame, et ma oleksin selle summa investeerinud 10 aastat tagasi ja oleksin ka teenitud intressi reinvesteerinud. Kuigi summa on väike, oleksin selle jaganud Tallinna börsi (ma mõtlen siin ikka krahhijärgset börsi) ja Eesti hoiu-laenuühistute pakutavate kõrgemate hoiuseintresside vahel. Ma usun, et 5 protsenti aastaintressi oleksin ma selle komboga teeninud. Ja mis ütleb selle peale liitintressikalkulaator? Summa koos teenitud intressiga oleks 9138 eurot. Pole paha.

Veel suurema võimenduse oleks ma saanud siis, kui ma oleks 2008. aastal investeerinud selle summa koos laenuvõimendusega kinnisvarasse. Siis oleks lõppsumma juba hoopis teise jumega.

Kuid vaatame edasi

Juhul, kui ma saaksin Kaarliga täna kaubale ja müüksin talle meie metsakinnistu, siis teeniksin nüüd juba 14 887 eurot, sest tänavu oli Maa-ameti statistika kohaselt metsamaatehingute mediaanhind Põlvamaal 2919 eurot ehk kolm korda kõrgem kui 10 aastat tagasi.

Seega, kui ma oleksin kümme aastat tagasi metsamaa müünud, siis oleksin ma pidanud selle summa väga targalt investeerima, et saadud raha oleks hetkel samas suurusjärgus kui praegune metsamaa mediaanhind.

Kuid see pole veel kõik. Kuna meil on ahjuküte, siis tulevad pliidipuud ikka oma metsast. Aastas kulub meil ca 15 ruumi küttepuid ja kui arvestada, et aastate keskmine haluhind oleks 30 eurot ruumi kohta, siis oma metsa puudumisel kuluks meil küttepuudele ca 450 eurot aastas. Kümne aastaga teeb see kokku juba 4500 eurot.

Kui lisada see summa 14 887 eurole, siis ületab see kordades kümmekond aastat tagasi võimaliku teenitava summa.

Maad ei müü

Mis on loo moraal? Metsamaad ei maksa müüa, sest nagu näha, maa hind ajas ainult kasvab ja kui endal pole tahtmist ega oskusi metsaga majandada, siis pöörduge kasvõi kohaliku metsaühistu (NB! tegemist ei ole kasumit taotleva ettevõtmisega) poole ning tagage niimoodi püsiv rahavoog.

Ja kuidas ka ei vaata: isegi kui metsaga ei majandata, on ta väga hea vaikne investeering, sest metsamaa hind liigub korrelatsioonis keskmise kuupalgaga. Nii näiteks oli 2008. aastal Eestis mediaansissetulek 650 eurot, mis on laias laastus poolteist kord vähem kui metsahektari mediaanhind. Tänavu on see suhe aga veel parem: mediaansissetulek on vaid kolmandik metsamaa mediaanhinnast.

Ega asjata ei öelnud mu hea soomlasest sõber ja taluperemees Kalle, kelle suguvõsale kuulub viimased 300 aastat Lääne-Soomes talu, et maad ei müüa, ainult ostetakse.