Vaatasin viimase blogipostituse kuupäeva ja ehmatasin. 15. mai. Minu meelest alles see oli, kui käisime koos Põlvamaa Metsaühistu metsameistri Erki Vinniga eelseisvaid tegemisi arutamas. Nüüd aga juba juuli lõpp …
Mis siis vahepeal on juhtunud? Nagu varasemalt kirjutasin, olin pikalt kahevahel, kas võtta ette üks hektari suurune uuendusraie või mitte. Puht majanduslikult võttes, nagu peaks. Teisalt moodustab hektar minu kogu metsamaast ikkagi kuuendiku, mistõttu vana põlismetsa jääkski vaid ainult üks hektar, ülejäänud on noorendikud. Kuid praegu tundub, et teen ikka südame kõvaks ja valin pragmaatilise tee.
Kevadel viisin lõpule ühe suurema töö, mida alustasin juba mullu sügisel. Nimelt oli talul üks hektari suurune looduslik heinamaa, kus veel 1980ndate alguses saadi lehmaheina. Hiljem oli see põllumaana antud lihtsalt naabrimehe kasutada, kuid väiksel ja savisel põllulapil polnud ka viljakasvatamine teab mis tulus tegevus ja nii ta seisma jäi. Loomulikult hakkas seal pioneerkultuurina kohe kask viskama ja kuigi ma alguses üritasin hoida seda heinamaana, siis ühel hetkel tundus õige lasta sellel maal metsastuda. Ilmselgelt meil maal mingit loomapidamist olema ei hakka.
Nii möödusidki tänavuse kevade päevatööjärgsed töötunnid valgustusraiet tehes ning kuna puhastasin veidi ka kraavikaldaid, siis sain sellega ühtlasi ka mõne ruumi küttepuid. Talve sellega üle ei ela, kuid õnneks on eelmisest aastatest mingi kogus olemas.
Seega kukkuski tänavu nii välja, et palavatel suvepäevadel mõtlesin hoopis talvele ja nimelt puid lõhkudes.
Muide, Metsaühistu on oma kodulehel teinud ka väikese postituse, mida peaks arvestama küttepuude tegemisel ja seda saab lugeda SIIT.
