Mõeldes oma tegemiste peale metsas, ei saa ma üle ega ümber ühest vanast anekdoodi parafraseeringust, mis minu puhul näeks välja järgmiselt. Istutasin hektari jagu kuuske, uluk tuli ja sõi ära, istutasin kaks hektarit kuuske, uluk tuli ja sõi ära. Järgmisel aastal istutan kolm hektarit, uluk tuleb ja sööb end lõhki.

Mina pole jaksanud veel ulukit lõhki toita. Võib-olla oli asi selles, et piirdusin 20 aastat tagasi vaid ühel hektaril kuuse istutamisega. Kuna toona polnud ka Trico taolisi häid repellente, siis järgisingi löödult ühe vana metsamehe soovitust jätta lank looduslikule uuenemisele. Nii ka sündis ning langile kasvas kena haavanoorendik, mida ma otsustasin ühel hetkel harvendada.

Siis ma ei teadnud, et sellega katan sisuliselt rootsi laua põdrale, kes võpsikus eriti ragistada ei viitsi, kuid kes on väga tänulik kui noorendik on kenasti korda tehtud. Nüüd on selle eraldise kohta metsamajanduskavas lakooniline kommentaar – tugev põdrakahjustus.

Nali naljaks, kuid ulukikahjustustuste näol on tegemist tõsise probleemiga. Mõne aasta vanused andmed ütlevad, et Eestis on 11 tuhat põtra, 120-130 tuhat metskitse ja 3300 punahirve (peamiselt küll saartel).

Kui arvestada, et iga täiskasvanud põder sööb päevas 20-30 kilo puude ja põõsaste võrseid, lehti, okkaid ja koort, siis see näitab, et metsaomaniku vaatevinklist on asi naljast kaugel.

Ilmselgelt peavad ka ulukid elama ja süüa saama, kuid mis parata, eks teeb ikka meele mõruks küll, kui oma metsas kahjustusi näed. Kui mäletate, tegin ma möödunud aastal ühe suurema valgustusraie ja kuna eraldisel on ka omajagu haabasid, siis tõele au andes pole ma julgenud  veel vaatama minna. Kuid eks ulukikahjustusi leiab mul ka teistes eraldistes.

Igatahes, kui teie metsas on ulukikahjustus, deklareerige need Metsaportaalis, sarnaselt metsateatise esitamisega.