Mäletan selgesti pilku, mis oli naabrimehe silmades, kuidas ta mind vaatas, kui ma möödunud aasta sügisel puid kuuri ladusin. Ta teadis väga hästi, et halud tulid minu enda metsast ja ma ei pidanud nende eest maksma verehinda. Tema pidi. Kuna ta ostis halge paari ruumi kaupa, siis loovutas ka ühel hetkel ruumi eest suisa 150 eurot. Hind, mille puhul isegi kalli elektriga kütmine tulnuks tõenäoliselt soodsam.

Minul olid aga tema silmis puud tasuta käes. Justnimelt “tasuta”, sest ega meie, eestlased, ju oma tööd ei hinda. Mina lõin aga summa kenasti kokku ja ega halgude omahind just väike polnud, kuid loomulikult oli see kordades ja kordades väiksem turuhinnast. Kõik see aitas mul eelmise talve, kus kõik energiakandjad purustasid hinnarekordeid, kenasti üle elada.

Kuid juba möödunud aastal lohutasin ma naabrimeest, et pane tähele, järgmisel aastal on halgude hinnad jälle tagasi ajas, millega tema on harjunud. Miks siis nii? Mäletatavasti tabas meid mullu täiuslik torm. Venemaa agressiooni tõttu kasvasid hüppeliselt energiakandjate hinnad, mis tõmbasid endaga kaasa ka hakkepuidu hinna. Samuti mõjutas puiduturgu tarnete lõppemine Venemaalt ja Valgevenest, mistõttu saetööstused hakkasid rohkem kasutama kodumaist puitu, mis samuti kasvatas nõudlust.

Samas polnud turul väga palju küttepuud, sest küttepuude hinnad olid juba aastaid seisnud sisuliselt paigal. Inflatsioon aga kasvas mühinal. See tõi omakorda kaasa selle, et turul jäi tegijaid järjest vähemaks. Lihtsalt küttepuude tegemine ei tasunud enam ära.

Ennustasin toona, et tänavu teevad küttepuude hinnad läbi kukkumise, sest eelmise aasta hindade taustal kasvab pakkumine haluturul hüppeliselt. Nii ka läks, mis on väga hea uudis tarbijale. Samas toob see nüüd kindlasti kaasa mingi pettumuse müüjatele ja järgmisel aastal võib näha turul juba väiksemat pakkumist ning kõik hakkab jälle otsast peale.