Vabariigi aastapäeva eelõhtul tegin arvutis suurpuhastust ning silma jäi omajagu materjale, mis kas puudutasid metsa või mida olin ajapikku ise metsast kirjutanud. Kõike seda üle vaadates mõtlesin, et kui poleks olnud metsa, siis poleks me siin külmas ja kivises kohas küll 5000 aastat vastu pidanud.

Mets on koht, kuhu on mindud pakku, kui maad on laastanud võõrad väed. Jõgevamaa loodusmees Vahur Sepp rääkis mulle kunagi liigutava loo kahest noorest inimestest Ehtast ja Arnost, kes teise ilmasõja järel ennast Vooremaa metsades varjasid. Selliseid näiteid on meie ajalugu tihedalt täis, sest metsa mindi nii Ivan Julma peninukkide kui Saksa või Vene okupatsioonivägede eest.

Mets on toonud läbi aastatuhandete lauale nii leiva kui leivalisa ja ma arvan, et neid on väga vähe, kes näeb metsas vaid pelgalt puitu. Sestap, mis seal salata, mind kriibib samuti, kui lähen tuttavasse palumännikusse marjule ja leian sealt eest raiesmiku. Teisalt saan ma justkui mõistusega aru, et selle männiku aeg majanduslikus mõttes oligi ümber. Aga siiski …

Must-valge maailm

Kui päris aus olla, siis mind kõige rohkem häiribki selline must-valge suhtumine metsa. Ühelt poolt vaade metsale kui pelgalt puidupõllule, kus aja kukkudes tuleb saak koristada ning teisalt nägemus metsast, kus ei tohi oksagi murda.

Minu meelest on mõlemad pikas perspektiivis metsale hukatuslikud. Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu juhatuse esimees Jaak Nigul küsis ühes mulle antud usutluses, et kas ühiskond on üldse kaalunud, kui suur summa jääb lisandväärtuse näol saamata, kui järjest enam metsi võetakse kaitse alla.

Ta pidas silmas selle aasta alguses tehtud valituse otsust, mille kohaselt soovitakse Eestis luua 58 uut looduskaitseala laane- ja salumetsade kaitseks, kus kaitse alla soovitakse võtta täiendavalt 26 715 hektarit.

Isegi siis kui neid metsi majandaks ainult juurdekasvu ehk 5 tm/ha, piires, jääks Niguli hinnangul ühiskonnal lisandväärtuse näol selle otsuse tulemusel saamata 9 miljonit eurot aastas. Pole justkui väga suur summa, kuid kui korrutada see näiteks kümnega?

Mahepõllundusest oleme kõik kuulnud, kuid ma usun, et see aeg pole kaugel, kui hakatakse järjest enam rääkima mahemetsandusest. Metsast, mida on majandatud püsimetsanduse põhimõtteid järgides, kus töötavad saemehed ja kus pole survet maksta tagasi järjest kallimate harvesteride liisingumakseid.

Sellised mõtted tulid vabariigi sünnipäeva eelõhtul pähe ja osalt ka sellepärast hakkasin kahtlema, kas ikka teha tänavu üks väike uuendusraie või majandada seal veidi teisiti.

Igatahes: kuna piltlikult öeldes pole minu seljas olev vaesemehe kasukas teab mis suur, siis väga auklikuks seda lasta ma ei julge.