Olen käinud paar aastat ringi nagu munas kana ja mõelnud, et mida teha. Kas istutada eraldistele, kus mõni aasta tagasi tehti uuendusraie, uued taimed või jätta see looduslikule uuendusele?

Esimese võimaluse kasuks räägib asjaolu, et Metsaühistu abil on metsa uuendamine üsna mugav ja soodne, sest toetused katavad rohkem või vähem nii maapinna ettevalmistustöödest kui metsataimede istutamisest ja ka metsakultuuri hooldustöödest. Teisalt oli mul mälestus paarikümne aasta tagusest ajast, kus minu oskamatuse ja kitsede koostöö tulemusena hävis hektar männinoorendiku. Toona polnud veel Tricot, mistõttu üks vana metsamees soovitas mul jätta tulevikus uuendusraielangid looduslikule uuenemisele. Muide, ka looduslikult uuenenud metsataimede hooldamiseks saab toetust taotleda – raie aastal ja sellele järgneval kolmel aastal.

Kuid siiski oli mul jätkuvalt soov protsesse juhtida ja ise taimed istuda, kuid tark ei torma. Ja nii ka mina. Kui sellel suvel uuesti läksin lanke vaatama, nägin, et muu võsa ja heina sees otsivad kohta päiksele all ka väikesed kased. Konsulteerisin ka metsameistriga ja nii sündiski otsus – jätan oma eraldised looduslikule uuenemisele. Kevadel käin seal võsakaga üle, et suure võsa maha lasta ja seeläbi kaskedele valgust anda ning ma usun, et kuna tegemist on viljaka maaga, siis tunnevad seal kased ennast hästi.

Veidi jäi hinge peale kripeldama küll see, et kuusiku asemel tuleb kaasik, kuid vaadates kuidas kõrval eraldisel kasvavad looduslikult kasvama läinud elujõulised kuused, usun, et kuuski hakkab kasvama ka nendel eraldistel.

Olen suur Leili metsalugude fänn ja uurisin seega, mida Leili, kui minu arvamusliider, ütleb loodusliku uuenduse kohta. Leili kirjutaski ühes oma blogipostituses, et jah, kuigi alguses on looduslike puude vanus ebaühtlane ja istutatud noorendikud on ühtlasemad, siis aastakümnete pärast ei paista erinevus enam välja.