Minu töörütm on klassikaline linnamaaka oma – kevadel hakkab maal pihta kibekiire töö, kus üritan ära teha kõik talvel plaanitu. Suur rahmeldamine lõpeb sügisel tõdemusega, et tehtud on vaid murdosa ning kõik jätkub järgmisel aastal.

Erand polnud ka tänavune aasta, kuid siiski ma tahtsin ühe suure töö ära teha. Meil on üks heinamaalapp, mis kolhoosiajal toitis ära talu lehma, kes omakorda andis perenaise toidulauale nii otseses kui kaudses mõttes tubli leivakõrvase. Lehma pole meie majapidamises juba 35 aastat ning heinamaa oli pikki aastaid naabrimehe käsutuses. 90ndatel hakkasid külast kaduma ka ülejäänud lehmad ja sinna see heinamaa jäi. Kuid pole saladus, et mille põld jätab, selle mets võtab. Nii hakkas võsa ka seal võimust võtma ja tundus, et korra võsalõikajaga üle käimine andis võsakasvule seal veelgi hoogu juurde.

Mõned aastad tagasi võtsin plaani teha seal valgustusraie, kuid ikka tulid kiiremad tööd vahele ja tööjärjega jõudin sinna alles nüüd. Mis salata, väikseks motivatsioonipaketiks oli ka asjaolu, et hakkepuidu hind on praegu korralik.

Kuid peamiseks inspiratsiooniallikaks oli Kalle Peterson Põlvamaa Metsaühistust, kes tegi mulle puust ja punaselt ette, mida saab õige hoolduse korral teha ühe võssakasvanud heinamaatükiga. Seega, kui praegu tundub, et võsastunud põllulapid on omanikule paras peavalu, siis õige hoolduse korral on tegemist kullatükiga ja seda isegi mitte nii kauges tulevikus.