Minu isal oli üks metsavahist sõber, kelle juures ta aeg-ajalt ikka külas käis ning kuhu ka mina kaasa kippusin. Kuid minusugust väikest poissi ei paelunud mitte kahe keskealise mehe maailmaparandamine, kuivõrd võimalus kolada ringi Valgamaa laante sügavuses peitunud metsavahikordonis. Mistõttu küpses ka minul kindel plaan hakata suureks kasvades tööle just metsavahina. Elu läks teisiti ja praegu pole enam metsavahi ametitki. Kuid side metsaga mul jäi – elu tõi mind Põlvamaale, kus ma võin ühte metsatükki enda omaks pidada.

Meie perele kuulub keskmine Põlvamaa metsaomand ehk veidi alla 6,2 hektari ja  sarnaselt tuhandele Põlvamaa metsaomanikule olen ka mina ühistegevuse usku, kuuludes Põlvamaa Metsaühistusse.

Ilmselgelt nii väikese metsatukaga igapäevast leiba lauale ei too, kuid minule ongi mets pigem jõusaal ja hobi. Samas on mets siiski oluline ka väikese tuluallikana, kuna küttepuud tulevad omast metsast ja mis kõige peamine – oma laste ühe pensionisamba loodan ma samuti meie metsast kasvatada.

Kuidas see mul õnnestub, seda võib juba lugeda minu blogist!